Ploomipuu väekee rodokrosiidi ja hundiluuga

Harjuta, praktiseeri maailma tarkust. Minu kingitus sulle on saada tagasi see, mille oled andnud maailmale. Et saada see armastus, mida ihaldad – armasta end ja teisi, et saada see hinnang mida vajad – hinda iseennast ja teisi.

Tõelist hundikultust – jumaldavat austamist, nagu seda on esinenud mõne teise rahva (peamiselt loodusrahvaste) usundeis, pole Eestis olnud. Mujal on see esmalt lähtunud hundist kui tootemloomast1 koos kõige sellest tulenevaga – loomast, keda ei tapetud ja kelle liha ei söödud, keda on toidetud ja kellele ohvreid toodud, kellele on austust avaldatud nii looma eluajal kui ka pärast tema surma; loomast, kellelt on loodetud abi ja kaitset igas elujuhtumis kuni uskumiseni, et tal oli osa jumala abilisena inimese loomisel, pidades teda saadikuks jumala juurde, pühaks loomaks. Eestlaste rahvausund ei kõnele hundi pidamisest tootemloomaks. Ometi tuleb tunnistada, et tegemist on metsloomaga, kellest jutustav rahvapärimus on kõige mitmekülgsem ja rikkalikum, jättes varju teised metsloomad, sealhulgas karu. Küti- ja kalastajakultuuris polnud hundil kaugeltki niisugust tähtsust kui maaviljeluse ja karjakasvatusega tegeleva rahva puhul. Meile tuntud pärimused hundist on välja kasvanud suures osas karjakasvatuse pinnalt, sest pidevalt karja ohustavaid hunte tuli oma kariloomadest eemal hoida. Nii reaalsete vahendite kui maagiavõtetega – taigade ja loitsudega. Hunt oli meie esivanemate silmis vääramatu loodusjõud, kellega tuli igapäevaelus arvestada ja keda tuli ka respekteerida. Nii võibki eestlaste hundipärimustes täheldada ühe olulise osana nende tõrjemaagiat koos eluõiguse tunnustamisega. Tähelepanu väärib tõrjemaagiliste loitsude üldine suunitlus: loitsusõnades ei taotleta hundi füüsilist hävitamist, vaid tema suunamist eemale oma karjast, kusagile mujale – sohu, laande, murdma pigem puid ja kive.