Männitõrva pärimusseep 80-90g

Tõrva ajamine on iidne meetod puidu (peamiselt vaigurikaste männikändude) kuivdestilleerimiseks hapnikuvaeses keskkonnas, mille käigus eralduvad tõrv, tärpentiin ja puidugaasid.

Tõrv on tuntuim rahvapärane puidukaitsevahend. Männitõrvaga immutatud puit ei karda seentõbe ega pehkimist.

Tõrva kasutusviisid. Tõrva tarvitati puidu mädanemise vastu. Igal aastal tõmmati kuuma puutõrvaga üle rautamata vankrirattad ja reejalased, et muuta neid vastupidavamaks. Tõrvati pilbas- ja laastkatuseid ning alumisi seinapalke, samuti maasse ulatuvaid aiapostide otsi, suuski jpm. Eriti rohkesti kulus tõrva mererannal ja suuremate siseveekogude ääres, kus sellega immutati paate, laevu, köisi ja kalavõrke. Saartel tõrvati ka riidest jalanõude – pättide tallad. Rannarootslased ütlesid: “Kõike, mis sa teed – tõrva!”

Tõrv oli ka hinnatud ravim, mis pidi aitama üheksa haiguse vastu. Sellega võiti haudunud varbavahesid, lõhenenud sääri ja külmavõetud kohti, samuti arvati tõrvast abi saavat nahahaiguste ja liigesevalu korral. Isegi valutavale hambale tilgutati männitõrva. Mõnikord määriti sääri tõrvaga ka parmude ja madude peletamiseks. Usuti, et ussid pelgavad tõrva lõhna ja hoiavad selle järele lõhnavatest inimestest ning majadest eemale. Palju ei tohtinud tõrva siiski korraga naha peale määrida, sest nahk võis maha tulla.

Saaremaal suitsetati rabanduse saanu nina all tõrvasuitsu ja inimene hakanudki toibuma. Leili viskamisel pandi vette veidi tõrva, siis oli saunas kergem hingata ja hingamisteede haigused taandusid. Tõrvaga raviti ka tiisikusehaigeid.

Parimaid luiske olevat saadud tõrva ja liiva segust.

Seepidele lisati samuti tõrva või vaiku: tõrvaseep arvati ära hoidvat nahahaigusi,  Suviti kasutati tühje tõrvaseid tünne ka kärbsepüünisena: tünn toodi tuppa vanal kuul, sest usuti, et siis jääb rohkem kärbseid püünisesse. Jaaniõhtuti lõõmas tõrvatünn kõrgel pika ridva otsas, andes nii valgust kui ka paksu suitsu.

Tõrva põletamine. Sagedasti põletasid talumehed oma majapidamises vajamineva tõrva ise. Ent Eestis leidus paiku, kus tõrvapõletus primitiivsetes ahjudes aitas mõningal määral elatist hankida. Suuremad tõrvapõletuskeskused tekkisid männimetsaaladel: Saaremaal Mustjalas ja Hiiumaal Kõpu poolsaarel ning Kagu-Eestis Pihkva järve lähistel Orava metsades. Saarlaste jutu järgi olevat tõrvaajamisest tulnud Mustjala nimigi: „Millest Mustjalg nime saand, sellest, et täma tõrva aand”. Hiiumaal hüüti Kõpu mehi ka tõrvakõplasteks.

Tõrva aeti enamasti männikändudest või -puust. Kuusetõrva ei peetud kuigi heaks, sest see oli kleepuv ning võis talvel rattal külmuda. Kõige paremaks peeti männipuu kõige vaigurikkamaid osi, eriti kände koos juurtega, mida tunti nimetuse all tõrvased, ka tõrvandid (Lõuna-Eestis), sakardid (Lääne-Eestis) või sakud (Saaremaal). Omaaegsel öisel ahingupüügil – tulusel käies põletati neid paadi ninasse kinnitatava haralise tuluseraua peal valgusallikana. Märjamaal mäletatakse, kuidas vanasti „pimedal ajal käidud teed, tõrvaka-lont käes, – see ei karda tuult, põleb ikka edasi ja annab käijale valgust”.

Tõrv aeti välja kuumaga. Eestis on tõrva põletatud peamiselt kolmel moel: tõrvaaukudes ehk -haudades, kummuli keeratud pajas ning erilistes tõrvaahjudes. Kõige arhailisemad olid tõrvahauad. Need olid saviliivasesse maasse, tavaliselt künkasse kaevatud võrdlemisi madalad lehtrikujulised augud, mis täideti püstiasetatud tõrvastega ning süüdati pealttuult põlema. Kui kännud olid intensiivselt põlema hakanud, kaeti auk pealt mätastega.

Nahkesemete, tavaliselt pastelde ja hobuserakmete määrimiseks mõeldud tõrvale lisati searasva, sest puhas tõrv tegi naha rabedaks ning koorus kergesti maha. Searasvaga segatud tõrva kasutati ka ratta- ja saapamäärdeks. Mõnikord pandi tõrva põletamise ajal kändudele juurde raiutud konte või rasvast liha või isegi visati käredele mõni väiksem surnud loom (näiteks koer). Siis jooksis rasv koos tõrvaga kogumisnõusse. Seesugune tõrv sobis kohe saabaste ja muude nahkesemete määrimiseks